Järjekordne unetu sõit linnas

Vihkan kuidas nimetatakse mingite sündmuste kordumisel nimele lõppu vol2 või ver2.
tüütav klišee

Seepärast nimetasin mina selle tüki Järjekordseks..


Mõtlesin ühe päeva õhtul(loe: kell kell 2 öösel),
et eriti magada nagu ei viitsi ja oli ammu tahtmine minna linnapeale varahommikul.

Alustasin rahumäel raudtee jalakäijate sillalt..
Kune meie varsti-suvised ööd muutusid aina valgemaks, oli väljas suht hele..

Sõitsin peale seda linna ning sõitsin suurema osa kesklinnast läbi, põhimõtteliselt igalpool.. kella 4'ks oli kuidagi igav hakanud, ning läksin pirta randa, seal oli kuidagi jahe, ning vägagi niiske..




Aga valdas värske ning kopsepuhastav merehõng. nagu rannas ikka.. Kuid mitte selline keset-päeva päikese käes, vaid hommiku kell 9 või öösel kell 4 :)

Tegin paar sõitu mööda rannajoont, vaatasin kui paljusi inimesi piinab insomnia või juhib varajane eluviis..
Väga inimtühi polnudki, oma 10 ininmest lugesin kokku :P
Nägin ka üht magamiskotis magavat inimest, ta magas..

Kiikusin natuke, hakkas igav ning läksin pingile lebama..Ratta panin samasse pingikülge lukku :D:D Seal kadus aeg justkui ära, ei tea täpselt, kui kaua seal olin, kuid korra ma tukkuma jäin.. Vist umbes tunnike vms.. Külmetasin tsipake kaela, ning see valutas ligi 2 nädalat, vist tabas mingit närvi.

Nägin seeaeg üht meest, metalliotsijaga oli randa tulnud, ning uuris midagi puude lähedal liivas.
Küsisin, ütles, et midagi fenomenaalset ta leidnud ei ole, ainult sente ja münte, põhimõtteliselt maksab ta kinni oma metalliotsija elektriarved.. Mobiile, võtlemeid pole seni leidnud :P

Kella viie paiku liikusin tagasi kodupoole, vändata oli tunne, nagu oli seekord, kui pidur oli rikkis ja sõitsin endateadmata koguaeg pidur peal :D..

Magama sain kell 7,
ärkasin tollel päeval kell 16 :)

Nagu elaks inglismaal

Mõtlesin täna minna randa lugema. Väljas küll sadas ennist kuid lootsin et ehk saab vesi taevast otsa. Seda õnne oligi ainult niikauaks, kuni sain pool teed ära jalutada, otsisin nimelt sobivat kohta kus lugeda. Kui olin oma "tavalise" koha juurde jõudnud, märkasin et tibutas õrnalt, kuna ei tahtnud raamatut rikkuda "puhta" linna vihmaveega, jätsin viimase mapivahele ja kõndisin edasi.. Nautisin ilma.

Kui vaadata horisondist ülespoole, oli kõik paigas, tumehallid pilved madalal, merel oli näha kuidas lausvihmas purjetas üks purjekas. Meenutas klišeena juba esitatud tumeda ja sünge tööstusaegse inglismaa, sadamapilti.Kuid kui vaadata allapoole seda, mustendas reostunud meri nende ilusate luikede ümber..

Vaesekeste kaelad olid juba halliks minemas, selles saastatud rannavees toidu püüdmisest. Ainus, millepärast nad üldse siin nii pingsalt edasi on, et osad tainapead toidavad neid..

Eriti ajas kurjaks mingi imelik oranž laik, mis laiutas mõnekümne meetrise pinnana, keset luikede meelispaika.
Tekkis küll huvi võtta proov, ja lasta ära testida, mis küll see oranž teema oli..

Jõudsin veel mõnisada meetrit kõndida, kui otsustasin minna bussipaviljoni, et minna järgmisele nr 5'le.. Nägin et vihmapilved olid lähemale liikunud. Kohe kui paviljonis pingipeale istusin, hakkas ka sadu tihenema. Vaatasin ringi, igav oli nagu, raamatut ikka ei raatsinud lahti teha, üksikud piisad äkki pääsevad raamatule. Nägin siis eemalt noorpaarikest, sama rada tulevat, mis minagi.. tuli meelde, et nägin neid tükk maad tagasi... Nad ei kiirustanud, kuigi tuul ja sadu olid tugevnenud. Kui nad jõudsid, jõudis ka buss, vaid minut hiljem. Sain vaid siis rahus lugeda.

Kalevis tulid peale kaks neidu, kes alguses tulid keskmisest uksest, kuid liiksid ettepoole. Seal sain nende juttu pealt kuulata :D Raske oli mitte seda teha, usun et neil polnud midagi selle vastu ka.

Rääkisid siis pika jutu maha, mis nimesi olid kandnud järvel olevad bussipeatused. Isegi olen täiesti segaduses, kus on siis ikkagi risti, liiva, virve ja järve.. :p

Tegime ära

Tore üritus.. ..
Kahju et ei saanud rohkem pilte tehtud..

Unetu sõit linnas

Ükspäev siis polnud und... ei mäleta eriti kust ma tulin, ehk peale mis üritust, või viibimist, aga und polnud mul igaljuhul.. Sõitsin mitu tunnikest nõmmel ringi.. tegin mõned pildid ka..

Midagi kellegile.. mingil teel, nuh see midamööda buss nr 5 sõidab.







Miks on pood alati kinni, kui sul on vaja küpsist osta.









Siis kui ma selle pildid tegin, polnud õues midagi nii soe et paljajalu käia sai. Selline nähtus siis rahumäe bussipaviljonis... see mis Nõmme poole suunaga .




Loodus huvitava nurga alt..











Magama sain kell 5..

Männikul

Korra käisin rabas, proovisin sõita mööda teed, kuni hakkas igav. Proovisin teha offroadi.. täitsa mõnus. Leidsin metsast üles väikese järvekese, mida mäletan lapsepõlvest. Lapsena hängisin suvel seal aeg-ajalt. Ükskord tõin seal kaasa konnakullese ja püüdsin teda kasvatada kodus konnaks.. ei tulnud päris välja, suri ära.. :(

Aga jah.. offroadimine. sõitsin siis oma pool kitli kuskil metsas, suht pehmel mullal ja samblal, kui järsku sai tee otsa. Minujaoks igaljuhul.. pildil siis tee ots.. hakkasin tagasi sõitma kui järsku, ei tea kust, ilmus välja känd ja jäi mulle jala ette. Peale seda "close encounter of the physical kind" valutas jalg päris mitu tundi.(jalg jäi pedaali ja kännu vahele)

Sõitsin edasi ligi 10 kiltsa kuskil päraperses, ehk ilusas männiku rabas :p.
Hiljem jõudsin välja lasteaiani kus käisin titena.. ja ka peale seda.. kuna mu ema töötas seal. Ilgem nostalgiahoog tabas siis. Kõik need tuttavad liivaluited, metsateed ja majad.
Tee peal kohtasin ka endist kolleegi..
Tagasitee oli piinarikas, sest uuel sadulal polnud ma nii harjunud veel. Muretsesin omale sportsadula, mis on kõvem ja kitsam.. Ehk vähem tagumikutoetuspinda.